Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )