Wednesday, August 16, 2017

Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)


Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.


Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).



Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).


Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***
Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.


Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 
Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 
Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?
***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.


Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.


No comments:

Post a Comment